Elan ma filmis või videomängus?

Hea sõber, täna räägin oma usuelu algusest, arengust, teoloogiast ja sellest kuhu olen jõudnud. Kasvasin üles baptisti pastori peres. Lapsepõlv möödus nii öelda palvela pinkide vahel. Kuid isikliku usuni, mis päädis ristimisega Suigu jões jõudsin alles 18. märtsil 1964 aastal. Mäletan seda pühapäeva õhtust jumalateenistust Pärnu Immaanueli palvelas: laulis Oleviste meesansambel, jutlustas Ülo Meriloo ja lõpuks kutsuti inimesi eestpalvele. Tundsin sel hetkel, et minu tund on tulnud. Palusin oma patud andeks ja andsin oma elu Jeesusele. Täna nimetatakse seda "patuse palveks". Vennad, kes minuga palvetasid küsisid paar väga olulist küsimust: "Kas su südames on nüüd rahu? Ja Kas sa oled nüüd Jumala laps? Tõepoolest, tundsin, et olin vabanenud mingist suurest koormast ja järgnevatel päevadel tundus maailmgi kuidagi kirkam ja lootusrikkam. Samal suvel, pärast ristimist õnnistati mind Immaanueli Baptisti kogudusse, kuhu kuulun tänini. Siit edasi algas minu usutee koos väga praktilise küsimusega: milles see usk peab igapäevases elus väljenduma? Kui suur on Jumala ja kui suur on minu osa õnnestunud usuelus? Kas uskliku elu on nagu Jumala poolt loodud film, kus iga osatäitja roll on lõplikult paigas ja lõpp kindlalt teada? Või on see nagu videomäng, kus mängija otsustest sõltub tulemus? Möödunud sajandi 60-ndatel aastatel peetud jutlused olid enamasti üsna manitsevad. Õpetati, et õige usklik ei joo, ei suitseta, ei ropenda ega võta osa ilmalikest lõbustustest. Sellisena kirjeldati "kitsal teel" kõndimist. Tundus, et oled küll päästetud ja ristitud, kuid lõpp sõltub ikkagi sinust endast, sinu kuulekusest ja otsustest. ... Kuid siit jõuamegi ühe põneva ja keerulise probleemi juurde, mille üle protestandid on omavahel vaielnud juba 500 aastat, ilma et oleks jõutud täiesti rahuldava lahenduseni. Küsimus on järgmine: kui Jumal on meid kutsunud ja päästnud ning meil pole Tema lunastustööle midagi lisada, siis miks me peame sellel kitsal teel ikka veel nii palju pingutama?. Piibel räägib ühtaegu sellest, et Jumal on meid valinud ja kutsunud, aga teisalt rõhutab ka inimese enda tahte ja soovi tähtsust Issanda järgimisel. Mõnede suuremate kirikute inimesed arvasid toona ja ka täna, et inimene ei tohiks oma päästes liiga kindel olla, sest lootma peab ainult Jumala armule, mitte oma tahtele või tunnetele. Jumala armust saame me osa aga sakramentidest osa saamise kaudu. Hiljem, kui ma teoloogiat õppisin, avanes mulle kogu selle vaidluse tagamaa – sain teadlikuks kalvinistide ja arminianistide suurest vastasseisust. See on vaidlus, mis on läbinud ka baptistide osadust. Kes need arminianistid ja kalvinistid siis on? Jacobus Arminius oli 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse teoloog, kelle õpetus (arminianism) kujunes vastureaktsioonina kalvinismi predestinatsiooni ehk ettemääratuse õpetusele. ... Mis teeb selle vaidluse eriti keeruliseks, on see, et mõlemal poolel on suurepäraseid argumente ja tugevaid Piibli salme, mida ei saa lihtsalt ignoreerida. ... Nagu näete, toetuvad mõlemad pooled Piiblile. See on suur teoloogiline paradoks. Ühed näevad Jumalat meelevaldse valitsejana, teised aga leiavad, et Jumal arvestab meie sooviga – mis paneb aga kalviniste muretsema, et äkki inimese valikuvabadus nõrgestab Jumala meelevalda. Seega kalvinistid näevad inimelu nagu filmi, kus meil on ettekirjutatud rollid ja lõpp teada. Arminiaanid näevad seda aga nagu videomängu, kus mängijal on palju valikuid ja lõpptulemus sõltub mängijast. Aga mis siis, kui mõlemal poolel on omal moel õigus?. Kui ma mõtlen tagasi oma pöördumisele ja usulisele arengule, siis tunnistan ausalt – need teoloogilised vastandused, nii loogilised kui nad kohati ka ei tunduks, on jäänud mulle elupraktikas pigem võõraks. Küll aga olen kogenud, et rasketel hetkedel on lohutav ja kinnitav teada, et kõik on Jumala kontrolli all. Ja on teisi olukordi, kus Ta ootab minu valikuid ja otsuseid. Jah, Jumal on kõiketeadev, kõikvõimas ja valitseb kõige üle, mis eksisteerib või kunagi eksisteerima saab. Kuid Jumala teadmine ja ettemääratus ei ole minu jaoks päris üks ja seesama asi. Ma usun, et meil on endiselt valikuid, kuid Jumal, olles kõiketeadev, lihtsalt teab juba ette, millised need meie valikud on. See on nagu videomängus. Valikud on ees, aga valida tuleb mängijal. Andke mulle andeks, et ma täna teiega sellesse keerukasse teemasse süüvisin. Kuid üks on selge: teoloogia ei ole midagi sellist, mille sa lihtsalt kuskilt leiad, paned riiulile seisma ja ongi kõik. Meie teoloogia on osa meie isiklikust loost ja Jumala armust. Teekond jätkub ja mõnikord on sellel teekonnal kõige olulisem õppida vaikima: Nagu ütles Thomas a Kempis: „Kui tahad tõeliselt rahu leida, siis käi Jeesuse järel.“. Jeesus ise on öelnud: "Mina olen tee, tõde ja elu.". Minu jaoks sellest piisab!. #päästmine #Jumal #inimene #kalvinism #arminianism #ettemääratus #jeesus ‪@JoosepTammo‬