12.09.2026 forellipüük Eesti jões

Käisin salajastel jõgedel kalal. 12.09 laupäeva hommikul kell 09.30 viis LOOM (panin autole nime) mu sügavale metsa, umbes kilomeetri kaugusele ühest tundmatust jõest. Kaasas olid ellujäämiseks spinning, landid, natuke vett ja üks võileib ning jalas kahlamispüksid. Seiklus võis alata. Kuna ma jõge ei tundnud, oleksin äärepealt ära uppunud, sest sisseminekuks valisin loomulikult kõige sügavama hauakoha ja järskude kallastega lõigu. Aga miski ikka hoiab lolle. Sain end sealt mudast välja ukerdada ja alustasin püüdmist. Pool tundi vastuvoolu kõndimist ja esimene forell võttis. Edasi olin juba adrenaliini, serotoniini, dopamiini ja kurat teab veel mille mõju all. Täielik möll käis. Vahepeal võttis kala iga viset. Eriline tänu Viljarile kes suvel, kalamehejuttude vahele, poetas: „Jan, sa võiksid seda jõge proovida umbes sealkandist.” Laiendasin kõvasti püügipiirkonda ega pidanud seda kahetsema. Tõsi, kotti ei saanud ma ühtegi kala. Kaks suuremat kolli läksid otsast ära ja seda kuulsid kõik oravad, mägrad, põdrad, lepatriinud ja karud ümbritsevas metsas ning kõik ülejäänud kalad olid kas beebid või napilt alla mõõdu. Unustasin suure madina käigus söömise ja joomise. Ja see maksis vaikselt kätte. Visked mutusid ebatäpseks ja ma koperdasin väsimusest mitu korda peaaegu kõhuli jõkke. Aga no sellist päeva ei ole mul veel kunagi olnud. Kokku oli kuue tunni jooksul umbes 25 kontakti. Ja otsa jäi ca 15 forelli. Kes kõik edasi ujuvad.