Võitleja hing

Ma olen kandnud võõraid koormaid, ise vaikselt murdudes sees. Andsin valgust neile, kes eksisid pimedas, aga ise jäin varjude teele. Mitu korda küsinud endalt ma olen, mis patt see küll olla võis. Kas eelmise elu lõpetamata lood veel minu õlgadel elavad ? Kui palju peab süda veel taluma, et lõpuks võiks rahu leida? Miks headus nii sageli maksab kõige kallimat hinda? Ma olen võitleja, veel hingan ma siin, kuigi tormid on murdnud mu tiivad. Mind on püütud põletada tuhaks ja tolmuks, aga leek minus ei kustu iial. Ma olen võitleja, ei anna veel alla, kuigi pisarad varjavad teed. Sest kusagil südame kõige vaiksemas nurgas veel elab üks lootuse leek. Ma tean, et kord tuleb mu aeg, kui päike ka minu nime hüüab. Kõik haavad saavad kord tähenduse, ja elu mind lõpuks kannab. Ma olen seisnud kõige ja kõigi eest, ise viimaseks jäädes taas. Kui maailm vajas tugevaid õlgu, ei küsinud keegi, kas jaksan veel. Mind reedetud ikla ja jälle, mu usaldus murti kui klaas. Ja siiski ma kogun killud vaikides, ehitan neist uue maailma. On olnud öid, kus ma tahaks kaduda, lasta vaikusel end viia. Aga miski mu sees sosistab aina: "See pole veel sinu lõpp." Nad võisid põletada mu tiivad, aga nad ei saanud põletada mu hinge. Nad võisid võtta kõik muu, aga lootust pole osanud nad minult röövida. Ma olen võitleja, veel seisan ma siin, iga arm on mu vapruse märk. Kõik kaotused vormisid minust tänase mina, kes ei murdu ka kõige pimedamal ööl. Ma olen võitleja, ja usun veel seda, et õiglus ei jää igavesti teele ekslema. Mu päev on tulemas, ma tunnen ta samme, see koidab juba mu hinges. Kui kaua ka öö mind endas ei hoiaks, ei jää ta igavesti kestma. Sest pärast kõige raskemat lahingut õpib ka päike uuesti tõusma. Ja kui kord vaatan tagasi teele, ei loe ma enam oma kaotusi. Ma loen neid kordi, mil tõusin aina uuesti. Sest see ongi minu lugu. Ma ei olnud ohver.. Ma olin võitleja..