KIIKUMAS MAAILMA SERVAL / Kaunis ballaad

„Kiikumas Maailma Serval” on valusalt kaunis ja pihtimuslik ballaad inimhinge varjatud võitlustest. See on lugu naeratusest, mis muutub kilbiks, et varjata sisemist tormi ja ebakindlust. Habras tasakaal lootuse ja loobumise vahel, vaikne valu ning igatsus leida enda sees taas kindel maa ja jõud edasi minna. Sest mõnikord nõuab lihtsalt olemas olemine rohkem jõudu, kui keegi kõrvalt aimata oskab. Ja kõige sügavamat valu ei pruugi märgata isegi need, kes on meile kõige lähemal. See laul on meeldetuletus - märka, kui su sõbral või tuttaval on raske. Mõnikord võib üks siiras küsimus, ärakuulamine või õigel hetkel ulatatud käsi muuta rohkem, kui oskame arvata. Me ei tea, millist võitlust keegi enda sees peab, kuid meie hoolimine võib anda talle jõudu astuda veel üks samm edasi. Sõnad on kirjutatud 24.10 2026, autor Kersti Kaasikmäe Loo seadis kokku Siim. Olen sulle südamest tänulik selle loo kokkupanemise eest! Vokaal ja muusikaline teostus: Suno. Lyrics: KIIKUMAS MAAILMA SERVAL Vahel seisan maailma äärel, jalge all vaid õhkõrn tugi, pea olematu sild. Nagu järgmine samm viiks mind sinna, kus ei kuule keegi mu huultelt sõnu, mida öelda ei saa, tundeid, mis ei mahu mu sisse. Ma hoian ennast tagasi, et mitte kaduda hetke, kust tagasiteed ei ole... Jaa, mu näol on naeratus, nagu kõik oleks omal kohal. Keegi ei näe mu vaikusesse, keegi ei kuule, mis põleb mu sees. Ma kiigun maailma serval, kord siin, kord sealpool tuult. Hoian kinni veel ühest hetkest, veel ühest hingetõmbest suul. Ma kiigun maailma serval, alla vaadata ei julge, ei taha. Otsin endas kindlat maad, mis mind taas kanda suudaks. On päevi, mil tee on sile, mil päike paitab mu pead. Siis ununeb korraks seegi, kui lähedal kuristik oli... Aga elu ei küsi luba, kui ta pöörab su teelt. Ja vahel pead vaikides kandma kõike, mis murdub su sees. Jaa, mu näol on naeratus, kuigi sees on torm ja meri. Keegi ei tea, kui palju jõudu nõuab vahel lihtsalt olemas olla. Ma kiigun maailma serval, kord siin, kord sealpool tuult. Hoian kinni veel ühest hetkest, veel ühest hingetõmbest suul. /Kersti Kaasikmäe 24.10 2026