Millal tuled sina

Istun üksi siin kodus, päike poeb läbi akna, nagu embaks mind. Valgus langeb mu nahale, aga sind pole ikka siin. Kohvitass mu käes ja vaikus, mõtted jälle sinul. Ma ei tea, kus oled praegu, aga süda ootab sind. Ja iga kord, kui silmad sulen, olen sinuga taas. Kõik need hetked, kõik need sõnad, keerlevad mu peas. Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, ootan, millal tuled sina. Iga hetk, mis möödub ilma sinuta, tundub liiga pikk ja liiga vaikne. Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, tahaks sind praegu enda kõrvale. Ütle mulle, kallis, millal tuled sina? Mu süda ootab sind... Päike värelemas mööda seina, õhtu hiilib tuppa. Aga mina ikka ootan, et sa astuks uksest sisse. Tahaks tunda sinu käsi, kuulda sinu häält. Tahaks lihtsalt olla sinuga, mitte mõelda millestki muust. Ja kui telefon vaikib jälle, vaatan ekraani. Äkki kirjutad: „Ma tulen“, ja mu süda hakkab taas lootma... Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, ootan, millal tuled sina. Iga hetk, mis möödub ilma sinuta, tundub liiga pikk ja liiga vaikne. Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, tahaks sind praegu enda kõrvale. Ütle mulle, kallis, millal tuled sina? Mu süda ootab sind... Kui sa vaid teaksid, kui palju sa mu mõtetes oled. Isegi päike, mis tuppa paistab, ei suuda sind minust eemale viia. Ma ei taha palju, ainult sind siia enda juurde. Tule, kallis... ära lase mul enam oodata. Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, ootan, millal tuled sina. Kõik mu mõtted, kõik mu soovid viivad jälle sinu juurde. Ma mõtlen sulle, hullult igatsen, ja kui lõpuks tuled sa, siis tahan lihtsalt sind emmata ja mitte enam lahti lasta.