Kogume öid

Sa vaatad mulle otsa, ja maailm hetkeks vaikib. Muusika meid enda sisse tirib, me ei küsi, kuhu edasi. Su käsi minu käes, me liigume läbi tulede. Ja isegi kui hommik tuleb, ma tahan seda ööd veel. Ära räägi, las silmad ütlevad kõik. Täna pole homset, täna oleme meie siin. Kogume öid, kogume hetki, kuni hommik meid üles leiab. Kogume puudutusi, pilke, neid mälestusi, mis meile jäävad. Tantsi minuga, ära peatu, las see hetk meid endaga viib. Kui maailm kord kõik ära võtab, siis meie mälestus alles jääb. Me naerame tänavanurgal, tuul sasib su juukseid. Sa ütled midagi vaikset, mida ma ei unusta iial. Me ei vaja suuri sõnu, meil on oma väike maailm. Üks pilk ja ma juba tean — sa tunned seda sama. Ära räägi, las süda ütleb kõik. Täna pole minevikku, täna oleme meie siin. Kogume öid, kogume hetki, kuni hommik meid üles leiab. Kogume puudutusi, pilke, neid mälestusi, mis meile jäävad. Tantsi minuga, ära peatu, las see hetk meid endaga viib. Kui maailm kord kõik ära võtab, siis meie mälestus alles jääb. Ja kui kunagi aastate pärast me sellele ööle tagasi vaatame, siis ma tahan mäletada just seda, kuidas sa mind vaatasid. Mitte kuupäevi ega kohti, vaid tunnet meie vahel. Seda väikest hetke, kus kogu maailm oli meie päralt. Oh-oh-oh… Just you and me… Oh-oh-oh… Let the night remember… Kogume öid, kogume hetki, kuni tähed kustuvad taevas. Kogume naeru ja suudlusi, kõike, mis meid veel kokku seob. Tantsi minuga, ära peatu, hoia mind veel natuke nii. Sest kui hommik meid lahutab, siis jääb see öö meisse igavesti. Kogume öid… kogume hetki… sind ja mind… nii nagu me oleme. Ja kui aeg kord edasi liigub, meil on midagi, mida tagasi vaadata — meie.