Helle-Moonika Helme: "Kas see, et algselt midagi ei algatatud, oli tahtlik, ja miks pärast algatati"

EKRE fraktsiooni kuuluv Helle-Moonika Helme pidas kõne pärast minmister Liisa Pakosta arupärimistele vastamist ning võttis jutuks sellega haakunud süüdistused ning tõi näiteks, kuidas süüdistustesse suhtutakse erinevalt. Helle-Moonika Helme: "Mina arvan, et ministrina on ikkagi proua Pakostal täiesti kohustus anda oma moraalne ja eetiline hinnang, ja mitte ainult sellisel aegjoonel toimununa. Minister ütles, et aga nüüd on ju uuesti algatatud ja kõik on hästi. Aga meie räägime sellest algsest juhtumist, et miks siis midagi ei tehtud. Ta lihtsalt tuli siia ja ütles, et oi, küll prokuratuur on tubli, ta ikkagi avas selle juhtumi uuesti, aga kuulge, vahepeal on aasta aega mööda läinud. Minul on küll küsimus, kas see, et algselt midagi ei algatatud, oli tahtlik, ja miks siis pärast algatati. Kas see tõesti tulenes sellest, et avalikkuse surve läks nii suureks? Jumal tänatud, et avalikkus ikkagi suudab veel natukenegi survestada neid asjaomaseid institutsioone oma kohust täitma. Või siis tõesti mõjus see, et me tegime selle arupärimise ja sealt hakkasid asjad liikuma. ee, et minister tuli siia meile mingit liiklussurmade statistikat tooma – no liiklus on ju meil tihe ja liiklussurmasid ikka juhtub. Minu meelest oli see vägagi asjakohatu. Ja mis puudutab seda, siis ta väristas pead ja viibutas näppu selle nõiajahi pärast, mis sotsiaalmeedias lahti läks. Vabandust, aga tõesti, seda ei oleks juhtunud, kui algselt oleks prokuratuur oma tööd teinud ja seda asja oleks hakatud ikkagi lahendama ja süüdlane oleks karistada saanud. Ma ei tea… Ise tuli siia ja ütles, nii traagiline juhtum ja ta tunneb väga kõigile kaasa ja lähedastele kaasa ja kannatanule kaasa, surnule kaasa, ja mida kõike ta siin alguses ütles. Ja siis ütleb, et aga see, et midagi ei tehtud, et kaebeõigust lähedaste poolt ei rakendatud piisavalt. No vabandust, anna kannatust! Inimene on surnud, alla aetud ja surnud. Ei ole nagu kaebeõigust piisavalt rakendatud. Surnud naise poeg, vähemalt selle info kohaselt, mis avalikkuses liikus, käis igal pool ja, ma ei tea, palus, nõudis, tegi mida iganes, seisis pea peal, et seda asja lahendataks, et selle asjaga tegeldaks. Ja lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui kirjutada, et ma tean selle isiku tausta, tegemist on endise riigiasutuse ametnikuga, kellel on siiani oluline positsioon, tal on palju ärisid ja ta nõustab paljusid suuri riigihankeid. Kui teda tabaks kriminaalkaristus, oleks lõpp tema äridel ja osalusel neil suurtel riigihangetel. Ja see on minu meelest üldse selle juhtunu keskne iva, miks me seda teemat siin arutame. Me teame, et kui prokuratuur tahab, siis ta teeb kõik, ja kui ta ei taha, siis ta ei näe, ei kuule, ei tegutse. Selles ongi küsimus! Sellepärast minister siin praegu meie ees oligi küsimustele vastamas. Vastuseid me muidugi ei saanud. Tegelikult see oli meie kõigi aja mõnes mõttes isegi häbematu raiskamine, sest küsimus, mistõttu meie selle arupärimise algatasime, oli hoopis milleski muus. Kõik tingimused olid algselt olemas ja täidetud, aga prokuratuur ei täitnud oma kohust ega seadust. Ja see oli see iva, miks me selle arupärimise esitasime ja miks me täna õhtul kõik siia oleme kokku tulnud ja väga emotsionaalselt sellel teemal siin debateerime. Aga selle n-ö algse juhtunu kohta me vastuseid ikkagi ei saanud. Minister veeretas siin oma jutupallikest kuni sinnani välja, et võib isegi juhtuda, et kui keegi ajab inimese alla valgustatud ülekäigurajal ja inimene seal sündmuskohal sureb, siis ega ta ei pruugi ka aru saada, et inimene seal surma sai. No vabandust, ma olen autoga, ma ei tea, kitsega kokku põrganud ja jänesega ja isegi veel väiksemate loomadega. Väga hästi saab aru. Noh, see on mingisugune päris otsitud põhjus."