Vaikuse Sõlm

Ühe mehe sõnad oma abikaasale. Sõnad on enda loodud, helidesse aitas need valada Suno. See maailm väljas on võõras, nii kõle ja külm, aeg rebib me käest iga argise päeva. Kuid siin, sinu kõrval, on vaikuse sõlm, mis avab mu isikliku taeva. Ma ei otsi siit elust ei kulda, ei au, vaid seda, mis vaadates jääb – kuis su silmades elab me aastate lugu, ja mure, mis vaikides läeb. Me ei vaja neid sõnu, mis kulunud seest, neid lauseid, mis tühjalt on kõlanud. Ma tean, et sa hoiad mind maailma eest, me juured on sügavalt põimunud. Kõik maskid on langenud, näitemäng läbi, siin toas on vaid vaikus, mina ja sina. Ei ole siin uhkust, ei ole siin häbi, vaid see, kes sa päriselt oled, ja mina. Ja kui tormid peaks kiskuma lahti me juuri, siis tea, et mu hing on siin ausalt su ees. Ma ei ehita meie vahele müüre, ei puuri, ma seisan su kõrval nii tules kui vees. See pole vaid nooruse tormakas loit, vaid miski, mis sügaval hõõgub. Sa oled mu õhtu ja oled mu koit, kui maailm me ümber vaid kõigub. Aeg joonistab nägudele omi radu, ja aastad ehk teevad meid hapraks. Kuid hinges ei karda me ei tormi ei sadu, sest aeg on teinud meid vapraks. Ma loen sinu vaikust, sa mõistad mu meelt, ja rohkem ei olegi tarvis. Leiame päevast ühist me keelt, mis hoiab me unistust värvis. Ja kui tormid peaks kiskuma lahti me juuri... Sest kui tormid peaks kiskuma lahti me juuri, siis tea, et mu hing on siin ausalt su ees. Ma ei ehita meie vahele müüre, ei puuri, ma seisan su kõrval nii tules kui vees. See pole vaid nooruse tormakas loit, vaid miski, mis sügaval hõõgub. Sa oled mu õhtu ja oled mu koit, kui maailm me ümber vaid kõigub. Ei olegi tarvis meil suuri ja kõlavaid sõnu. Vaid seda, et sa oled... Ja teadmist, et me oleme siin. Koos.... Lõpuni koos.