Ma tahan ära

Ma tahan minna ära, minna sinna, kus kõik pole parem, vaid kus enam ei tunne, ei tunne seda valu enda sees. Ma tahan minna ära sellest maailmast kurjast, kus liiga palju head on saanud haiget ja surma. Ma enam ei jaksa kanda seda kõike, see koorem ammu ajab üle. Ma olen kandnud seda liiga kaua, nii kaua, et enam ei tea, kes ma ise olen. Iga hommik korjan jõuraasu, manan ette näo, mida teised ootavad. Aga iga õhtu, kui uks sulgub, olen jälle mina — katki, vaikne ja tühi. Iga öö taas kahetsus voolab välja silmist. Pole jõudu-jaksu, pole enam grammigi usku-lootust. Olen väsinud... kogu hingest väsinud. Ja keegi ei näe, kui raske on jälle hommikuni jõuda. Ma tahan minna ära... lihtsalt minna ära. Sinna, kus on vaikus, kus miski enam ei loe. Ma tahan sulgeda silmad, lasta kõigel viimaks vaikida. Ma olen nii väsinud võitlemast, nii väsinud olemast tugev. Ma tahan minna ära sellest valust, mis mind seest sööb. Ma tahan, et ükskord ometi see kõik mu sees vaikiks. Ma ei taha enam tunda... ei kurbust ega valu. Ma tahan lihtsalt rahu, sest ma enam ei jaksa. See tee pimeduses tundub nii lõputu. Valguskiirt ei piilu kuskil. Pime on... Ma sirutan käed pimedusse, aga keegi ei haara neist. Ma hüüan ilma hääleta, aga maailm ei kuule. Ei suuda tunda rõõmu, tunnen vaid piinavat kurbust. Iga päevaga järjest raskem on seda südant endas kanda. Ma olen väsinud ärkamast samasse ellu, samasse valusse. Väsinud küsimast endalt, millal see ükskord lõpeb. Aina enam mõtlen, kuidas oleks see tunne... Kuidas on mitte mõelda, tunda? Kuidas on lihtsalt olla ilma selle raskuseta ? Kuidas on tunda rahu hinges, kui lõpuks vajub maha valu-murekoorem? Ma tahan minna ära... minna sinna, kus on vaikus. Sinna, kus miski enam ei loe, kus pole eilset ega homset. Ma tahan sulgeda silmad, sest olen nii kohutavalt väsinud. Ma ei taha enam võidelda, ma ei taha enam teeselda. Ma tahan minna ära... ära sellest kurjast maailmast. Ära sellest lõputust valust, mis mu hinge ära tükeldas. Ma tahan rahu... ainult rahu. Kas keegi kuuleb mind? Ma olen siin... aga ma ei tunne ennast ära enam. Ma hingan, aga see ei tundu elamisena. Ma naeran, aga sees on ainult nutt. Ma räägin, aga tegelikult karjun: „Ma enam ei jaksa.“ Ma tahan minna ära... kas te kuulete mind? Ma tahan minna ära sellest valust, sellest pimedusest. Ma ei jaksa enam kanda seda, mida keegi teine ei näe. Iga hommik korjan jõuraasu, iga öö taas kahetsus voolab välja silmist. Pole jõudu... pole jaksu... pole usku... pole lootust... Olen väsinud... kogu hingest väsinud. Ma tahan minna sinna, kus on vaikus. Kus miski enam ei loe. Kus valu ei ulatu minuni. Ma tahan lihtsalt vaikust... sest mu sees on liiga palju karjeid. Ma tahan lihtsalt rahu... sest ma ei jaksa enam. Ma tahan minna ära... Ma tahan... et see piin lõpeks.