Unistus

Unistus Istun jalad merevees, vaatan loojuvat päikest. Langeb täht ja südamest soovin, et minu sära tooks tagasi ta. Tõusen ja jalutan mererannas edasi, kuid südamesse sära ta tagasi ilmselt ei too. Olen kaotand ma kõik. Isegi lootus mind maha on jätnud. Kuidas küll kõik nii kiiresti juhtub? Ehk oskab mulle öelda see kuldkollane kuu, mida ma ette küll võtma nüüd pean? Istun ma hetkeks veel tee ääres suurele kivile. Vaatan ma siiski veel taevasse korra, ehk polegi kadunud lootus mu hingest. Ehk leian ma üles selle kaunima aarde. Pean mõtlema ja sillutama tee, mis tundub konarlik, kivine ja rohtukasvanud. Kus lilledki õitsevad kaunilt ja lauluviisi ma üles nüüd korjan. Toob naeratuse näole ehk mõnigi pisiasi paneb naeratama taas need nukrad silmad. E. L.