Elu on male

Ma olen kaotanud hetki, ma olen kaotanud usku, olen neelanud pisaraid, kui hing karjus vastu. Olen andnud oma südame valedes kätesse,kuid ei anna enam oma elu teiste mängudeks.. Elu on male — iga käik loeb, kord oled sa kuningas, kord maailm su vastu lööb. On etturid, petised, kroonitud pead, ja need, kes su murravad, öeldes: „Ma teen sulle head!” Elu on male, kuid ma pole nupp, ma ei lange kellegi ees, kuigi süda on puru. Sa võid võtta mu kuninga, mu lossi ja maa, aga minu viimast käiku sa ei otsusta! Oo-oo-oo, see on minu mäng! Oo-oo-oo, ma ei karda enam! Must või valge, võit või kaotus — mina valin ise oma saatuse! Armastuseski mängitakse vahel malet, üks ehitab sildu, teine kaevab auke. Üks annab kõik, teine hoiab varu, üks jääb uskuma, teine naudib sinu valu. On kuningaid, kes otsivad vaid imetlejaid, ja kuningannasid, kes peidavad pisaraid. On neid, kes armastavad ainult seni, kuni nende käes on võim sinu südame üle. Mõni lubab kodu, kuid jätab su ukse taha, mõni ütleb „igavesti”, kuni saab, mida tahab. Mõni kaotab aarde, sest pidas seda enesestmõistetavaks, ja mõistab alles hiljem, mis oli päriselt hindamatu. Ma olen näinud, kuidas usaldus sureb, kuidas kõige kallim inimene võõraks muutub. Kuid armastus ei peaks olema sõda, kus üks peab kaotama, et teine saaks võita. Ma olen olnud ettur kellegi teise laual, olnud see, kes andestab, kui südames on haavad. Kuid nüüd ma tean, mida väärt olen ma — mu süda pole trofee, mida endale võita saadks.. Elu on male — iga käik loeb, kord oled sa kuningas, kord maailm su vastu lööb. On etturid, petised, kroonitud pead, ja need, kes su murravad, öeldes: „Ma teen sulle head!” Elu on male, kuid ma pole kellegi nupp, ma ei lange jalge ees, ka siis kui süda on puru. Sa võid võtta mu kuninga, mu lossi ja maa, aga minu viimast käiku sa ei otsusta! Oo-oo-oo, see on minu mäng! Oo-oo-oo, ma ei karda enam! Must või valge, võit või kaotus — mina valin ise oma saatuse! Ja kui laual alles kuningas, kui kõik mu ümber on läinud, kui armastus muutub vaid mälestuseks ja lubadused on ammu vaikinud... Kas siis on mäng läbi ? Kas siis olen kaotand ? Või on minus veel midagi, mida keegi pole murdnud ? Ma ei pea võitma iga lahingut, ei pea kõigile midagi tõestama. Sest kõige suurem võit ei ole kroon — vaid julgus pärast kõike veel armastada,julgus elada. Elu on male — ja nüüd on minu käik! Ma olen läbi tule tulnud, selg sirge, pilk nii päikse poole sihil. Las kuningad troonidel oma võitu tähistavad, las külmad petised mu nime veel sosistavad. Elu on male, kuid ma pole nupp, mu hing ei ole kaup ja mu süda pole su luksus. Ma võin kaotada kõik, mida maailm mulle annab, kuid mitte enam iseennast — ma olen liiga kaua kandnud! Oo-oo-oo, see on minu mäng! Oo-oo-oo, ma seisan veel! Ma pole ettur, keda lükatakse ette, ma olen see, kes valib, kuhu astub järgmise sammu teel! Mustad ja valged ruudud... kuningad ja etturid... armastus ja reetmine... Mõni käik õpetab. Mõni käik hävitab. Mõni inimene kaob. Aga mäng kestab edasi. Ja seekord... on minu käik..